Luulumõtteid ja mõtteluulusid

Kokkuvõte sellest ajast, kui blogist eemal sai oldud

2007-09-09T02:00:00.000-07:00

Reisidest nii palju, et pääle Georgia reisi sai käidud veel kaua oodatud autoretkel, mida ma eriti hästi ei mäleta, kuna mõned päevad enne reisi korraldasin autoõnnetuse ja olin peast seetõttu natuke põrunud. Aga igaljuhul sai järgitud enamvähem järgmist marsuuti: Tartu-Riia-Bauska-Kaunas-võimalikult kiiresti Poolast läbi, üle Tšehhi Slovakkiasse Bratislavasse (see linn hakkab vaikselt päheõpitud saama juba)- siis Viin-Neuschwanstein (väike põige Saksamaale)-Salzburg-Parma maakonnas kuskil (sõime parma juustu ja jõime punast vahuveini)-Genua-MONACO-Mont Blanc-Leipzig-Dresden ja üle Kaunase kottu tagasi jälle.

Järgmised märkimisväärsed reisid leidsid aset aasta lõpu ja uue alguses ja need viisid mind Madriidi ja Glasgowsse. Viimases küll eriti aega ringi vaadata polnud, käisin mõlemas kohas tööasjus.

Selle aasta mais aga viis tee koos minu Sakala vendadega Ukrainasse, Kiievisse ja Lvivi. Ega peale mittemainimisväärsete Soome ja Läti käikude polegi rohkem Eestis viimasel ajal ära käinud.
Aga peale reiside (k.a. siseturism) olen giid Patareis endiselt, töötan Okupatsioonimuuseumis (astuge läbi, möllin teid tasuta sisse), hoolitsen oma kalli vennaskonna järelkasvu eest Tallinnas, joon ja sigatsen.

Et siis väike ülevaade sellest, mis vahepeal tehtud.

Olen laisk, raisk

2007-09-09T01:47:00.000-07:00

"Nonii..." (seisad käed rinnal vaheliti ja patsutad varvastega maad, samal ajal ennast peeglist ainiti puurides). "Või, et lubasid juba jaanuaris 2006. aasta MAIKUU reisiaruande lõpetada?" (lööd pilgu maha ja üritad muust juttu teha aga sellest ei tule midagi välja, kuna tüüp peeglis on visalt teemas kinni. Üritad siiski ennast välja vingerdada) "No juhtus. Nii palju tuli asju peale ja teisigi sündmusi toimus, millest ka nagu peaks kirjutama aga maht oleks sel juul tohutu..." (õnneks see tüüp peeglis polegi nii kuri, kui alguses paistis. Tegelikult tunneb ta mind päris hästi (ei tea, kuidas see võimalik on) ja leebub) "No aga kirjuta siis mingi kokkuvõtegi vahepeal toimunust ja alusta siis jälle otsast. Kord nädalas Sul ikka aega on, et kasvõi paar ridagi kirja panna." (olen sellise asjade käigu üle päris rõõmus sest ega mälugi enam kõike vahepealset nii detailselt mäleta...) "Olgu nii! Teen siis kokkuvõtte ja hakkan korralikuks blogijaks!" (vaatame siis kaua see lubadus peab)

Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal, III osa: Tagasi Tbilisis, Mtsreta ja mäed

2007-01-21T10:07:00.000-08:00

Tean, tean. On juba jaanuar - aga mina pole veel mai kuu reisigagi ühele poole saanud. Katsun selle vea siis parandada.

Rongisõit Tbilisisse oli igaljuhul huvitav. Kohtusime grupi hullude ameeriklastega (paar iirlast oli ka hulgas), kes olid ilma rahata, ainult oma rataste ja muusikariistade toel, ümber maailma rändamas. Igaljuhul sai musitseeritud päris mitu tundi ja pärast enda kupees üritas üks aser mind islami usu eelistesse uskuma panna.

Poolkuu silme ees, uinusin, et hommikul juba Tbilisis ärgata. Viisime asjad skaudikontorisse ja siis tuli Giorgi ja viis meid (mina, Saksa neiu, Ukraina neiu ja Kanada poiss, kes Giorgiga läbi Hospitality Clubi kaudu tuttav) metrooga äärelinna, et sealt bussiga Georgia vanasse pealinna Mtsretasse viia.

Siin pildil ongi Giorgi koos uhe indialasega, kes küsib mis bussiga ühte linnakesse pääseb. Hindu oli kunagi koos India peaminister Nehruga terve maailma läbi reisinud, jäänud siis Georgiasse pensionipõlve pidama aga otsustanud nüüd siiski kodumaale tagasi pöörduda ja enne veel Georgia viimaseid käimata nurki külastada.

Mahutasime end ühte väikesesse bussi ja nii paarikümne minuti pärast olimegi Mtsretas, mis on Georgia ortotoksi keskuseks tänu sellele, et kui 4. saj võeti vastu ristiusk, asus pealinn siin. Nõnda on Mtsreta kirikusse maetud Georgia kuningad (ka naissoost valitsejaid nimetati kuningateks) kellede viimset und valvab reliikvia - Jeesuslapse särk.

Kiriku, seda ümbritseva kindluse müüride ja ukse ees olevate ostulettidega (kust Saksa neiu 15 lari eest ühe toreda 3-keelse Georgia rahvuspilli soetas) veidi tutvust teinud, jõudis Giorgi ühe halli Volga juhiga kokkuleppele, et too meid 30 lari eest mägedes veidi sõidutaks, viies meid mõningate kloostrite juurde.

Peab ütlema, et autosõit oli täitsa lõbus elamus. Seda mitte ainult kitsaste ja kohati varisenud mägiteede tõttu vaid ka tollepärast, et Volga jahutussüsteem nõudis regulaarselt uut täitmist, misjaoks juhil kaheliitrine pudel veega kaasas oli. Protsess ise nägi välja enam-vähem järgmine: kuskil kuristiku servas peeti auto äkitselt kinni ja sõnagi lausumata astus juht välja, tõstis kapoti üles, lasi purskaval geisril radiaatorist välja pursata ja valas pudelist vett peale. Seda protsessi korrati mitu korda, kuni pudel tühjaks sai. Siis võttis juht pudeli ja kadus läbi võpsiku jõekese äärde, kus selle jälle täitis.

Esimesena käisime ühes Georgia vanimas kloostris. Mungad, kes seal 2. sajandil elasid pidid leppima küll koobastega, mis on senini kaljudes alles. 4 sajandil, kui ristiusk terves Georgias vastu võeti, ehitati sinna juba kobedamad ruumid.

Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. II osa: Adžaaria - Palmid, päike, vihm ja delfiinid.

2006-05-24T06:59:00.000-07:00

Hommikul mingi kell kuus saabusime Batumisse - Adžaaria pealinna, Gruusia neljandasse suurimasse linna ja suurimasse sadamasse.

Esimest korda elus õnnestus näha looduses kasvavat palmi. Elamus missugune. Ja Mustmeri pole sugugi musta värvi vaid suisa sinine, palju sinisem, kui meite Läänemeri.

Viidi meid hotelli, mis täitsa asjalik oli. Väga vaibane muide.
Tukkusime tundi-paar ja alustasime siis seminariga.
Azoo. Ma vist pole maininud, et põhjus, miks ma sinna üldse sõitsin oli, et Gruusial pole mittemingisugust noorsoopoliitikat. Isegi pole defineeritud, kes on noor (Eestis on noor 7-26 aastane isik, Belgias näiteks 3-30). Nõnda siis oli tarvilik valitsusele vastavasisuline resolutsioon koostada oma ettepanekute ja koostöövalmiduse näitamiseks.
Järgmised päevad olidki sisustatud päevaste istumiste ja õhtuste olengutega. Gruusia köök väärib omaette peatükki aga piirdun siiski lõiguga.

Laud on alati lookas. Loomulikult. Esiteks tuuakse lauda muidugi kõiksugu salatid ja määrdeained meile tundmatutest taimedest, lõuna ajal ka supp. Muidugi ei puudu hatšapuri, mis on selline võis ujuv juustupitsat meenutav asi. Alguses mulle see väga maitses aga praegu hindan, et võtab vähemalt kuu, kui seda jälle süüa tahan. Siis tuuakse lauale tulikuumas vürtsikas tomatikastmes podisev liha, milles muide luutükid sees. Loomulikul käib kõige kõrvale friikartul, mis ei ole mitte ameerika mõju, vaid ikka rahvuslik traditsioon. Ja siis, kui kõht juba täis, tulevad kõige paremad asjad – hinkali (lihtsustatult – suur pelmeen) ja šašlõkk. Muidugi oli laual kohustuslikus korras Borjomi mineraalvesi, kohalikud limonaadid (nagu Tarhun) ja õhtusöökidel ka kann punast, teine valget veini.
Ses suhtes oli inimlikum, et Moldovas anti piiramatus kogustes veini juba lõunasöögil ja õhtul lisandus „konjak”. Muide nimetust brändi seal maal ei tunta. Küsid poest, kehitatakse õlgu ja raputatakse pead. Siis murrab üks mõte eurokaubamärgi regulutsioonidest läbi ja taipad küsida konjakit. Selle peale selginevad näod: „Aa! Kanjaak…!”
Legendaarsed on Gruusia toostid, mida võib lauas lausuda vaid üks mees - tamada. Toostid on üsna pikad ja lõppevad puändiga. Tamada võib austuse märgiks ka toosti lõpetamise edastada - siis peab see isik toosti teiste sõnadega aga sama mõttega uuesti ütlema.

Aga magu tunneb senimaani pitsitust nendest suurtest söömingutest…
Ühel õhtul läksime siis marsaga mäest alla (mille otsas meie hotell Sputnik - ühtedel andmetel kaks, teistel kolm tärni - paiknes), mille pilet maksis 40 tetrit (~3 krooni), linnaga tutvuma. Öine Batumi on õkva kena! Majade fassaadid on värviliste neoontuledega valgustatud, palmid alleed lehvivad jahedas meretuules ja rannas istudes, laineid ja kivideklõinat kuulates, võib kaldast veidi eemal musti selgi vees supsamas märgata – need on delfiinid. Ju olid nad tulnud kuulama Eesti merelaule, mida ma prantsuse ja aseri tüdrukute rõõmuks kõlada lasin.
Pärast võib kohalikus Sailors Clubis, mille kelnerid kõik madruseriietuses on, lammutada pooleteist lariste (~10 krooni) viinapitsidega.

Järgmisel päeval ajasin ennast varakult üles, et konverentsist ikka osa saada. Arturas, kes polnud, erinevalt minust, õhtul profülaktilist doosi Borjomi vett joonud, otsustas siiski voodis vedelemise, pea padja alla surumise ja leedu keelse vandumise kasuks ja ilmus välja alles lõunaks.

Lõunat serveeriti hotelli kõrvalhoone katusele ehitatud verandal. Kuna päikesepaiste ja värske õhk olid mõjunud inspireerivalt, otsustatigi konverentsi õues jätkata.

Õhtul toimus järjekordne õhtusöök rammusate Georgia toitude, ohtrate toostide ja veiniga. Siis oli järg oma maade tutvustamise käes. Kõik olid toonud kaasa midagi, mis just nende maad iseloomustaks. Mina olin Eestist võtnud Vana Tallinnat ja Kalevi komme, aserid tõid maiustusi, ukrainlased erinevaid napse. Viimased küll kahjuks osaliselt hävisid, kuna ühe ringmängu ajal õnnestus mul see laud ümber ajada...

Siis esitasid meie Adžaaria sõbrad kohalikke tantse.

Igaljuhul tõmbasid kõik külalised peale ukrainlaste (kes ei joonud ja läksid varakult magama) ja minu ennast kenasti kinni ja nii jäime varsti vaid georgialastega veini jooma. Kuid siis tehti paar ringi tšatšat (70% georgia viinamarja viin, midagi grappa sarnast) ja oli ka mul aeg ennast kotile seada. Kahtlustan nendes viimastes napsides võõrustajate vihjet, et nemad on ka väsima hakanud.

Järgmisel hommikul siirdusime bussi ja kahe parempoolse rooliga skaudidžiibiga ekskursioonile.

Kõigepealt näidati meile kohalikku skaudikontorit, kus meile lauldi ja tantsiti ja võeti ka auskautideks vastu, sidudes meile kaela Adžaaria skautide rätid.

Siis liikusime botaanikaaeda, mis polnud küll pikka aega suuremaid investeeringuid näinud, kuid nägi oma metsikuses seda loomulikum välja.

Minule, kes ma soojema kliimaga piirkondades polnud eriti käinud, oli see igaljuhul elamus.

Sai antud ka esimene intervjuu georgia stiilis, mis toimub nii, et tõlgitakse küsimus ja vastus, mida nad Sinult ootavad. Siis Sa sõnastad selle vastuse ja siis tõlgitakse see kaamerasse tagasi. Naeratuse või selle puudumise järgi saad teada, kas nad sellega rahule jäid. Minuga vist jäädi.

Siin pildil olen Nodariga, kes andis mulle ka mu Georgia nime - Ramaz Kagmashvili.

Ilm hakkas aga muutuma. Kui hommik oli olnud särav ja soe, siis nüüd tõusis tuul ja ilm hakkas pilve kiskuma. Jätkasime oma jalutuskäiku läbi eukalüptisalu ja jõudsime botaanikaaia mereväravateni.

Arturas käis ujumas, teised otsisid rannakarpe aga vihma hakkas sadama ja nii kolisime bussi peale, et sõita edasi.

Siis jätkasime sõitu Türgi piiri suunas, et külastada 2. saj pärit kindlust. Ei õnnestunud mul teada saada, kas tegu oli roomlaste või georgialaste eneste kindlusega - igaljuhul veesüsteemid olid seal täitsa olemas. Samuti ei õnnestunud mul seal ka ühtegi fotot teha - akud said tühjaks.

Igaljuhul andsin seal oma teise intervjuu, mis erines esimesest ainult sedavõrd, et laulsin lisaks ka ainsa georgia-keelse laulu, mida tean - Tsitsinatela. Seda laulu tuli mul võõrustajate nõudmisel korduvalt laulda ja kõikide tormiliseks rõõmuks laulsin ma seda väga valesti, nagu pärast õigeid sõnu nähes selgus. Igaljuhul olevat minu esinemine eestindatud Tsitsinatelaga olnud nii õhtustes uudistes, kui ka hommikuprogrammis. Peaasi, et nalja saab.

Nõnda. Pärastlõuna sisustasime grupitööga - igal oma peatükk. Õhtul jälle pidu. Seekord lahkumispidu.

Kuna leidsin, et tuleb järgmisel päeval värske olla (resolutsiooni lõppversioon tuli vormistada) asusin juba enne südaööd ukse poole liikuma, kuid just enne väljumist kutsus mind enese juurde lõbus laudkond.

Istusin viisakusest lauda ja nemad valasid mulle viisakusest ainult kolmveerand pitsi tšatšat, kui olin neile oma versioonis vene keelest selgeks teinud, et väga ei tahaks juua nagu. Eestlane Georgias olla on ikka väga uhke. Mulle räägiti mälestusi Vanast Tallinnast (kahjuks oli see juba joodud), Tallinna vanalinnast jne.

Aga nii pea, kui tuli välja, et ma olen biitlite fänn, võttis laua otsas istuv härra kitarri ja hoolimata sellest, et ta inglise keelt ei rääkinud, laulsime järjest mitu nende lugu.

Kui lauast lõpuks püsti tõusin, head ööd soovisin ja oma toa poole läksin, sattusin kokku ühe meie võõrustajaga, kes küsis, et kas ma tean, et see härra, kellega ma nõnda sulnilt biitleid laulsin, on kuulus Georgia laulja hr. Eisuudaenamtema Nimemeeldetuletadašvili.

Järgmisel päeval panime töögruppide tööviljadest kokku resolutsiooni esimese versiooni ja tegime sinna parandusi.

Parandustega versiooni võtsime üksmeelselt vastu ja mina siirdusin koos aser Aydiniga alla Batumisse, et otsida internetipunkt.

Kuigi ühenduse kiirus jättis soovida sai siiski kõik toimingud sooritatud ja võtsime takso, et hotelli tagasi sõita. Juhiks selles päevi näinud Žigulis oli endine Batumi Ülikooli õppejõud, kes peale adžaari murraku ja georgia keele rääkis vene, türgi (ka aseri keelt võib tinglikult türgi keeleks pidada)ja armeenia keelt, ning õppis inglise keelt. Meeldiva vestluse eest tuli taksosõidu hind kokkulepitud 5 lai asemel 4.

Ja oligi aeg asjad kokku korjata. Veel õhtune tiir koos lahkumisvalust pisaril adžaari sõpradega mööda Batumit ja siis rongile, et sõita tagasi Tbilisisse.

Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. I osa: Saabumine, esimene tutvus Tbilisiga

2006-05-23T05:17:00.000-07:00

Kell oli umbes pool neli hommikul, kui lennuk oma rattad üsna kühmulisele Tbilisi lennujaama maandumisrajale vajutas. Oli 10. mai. Juba bussiga lennuki juurest terminali lahkudes algas rõõmus tuututamine – ei tea, kas bussijuht nägi kuskil mõnd oma sõpra kondamas või harjutas ta lihtsalt selleks, et peale tööpäeva lõppu linna sõites asi ikka käpas oleks, igastahes erilist põhjust sellel liigutusel polnud.
Terminalis ootas paras sagimine milles siiski oli oma loogika. Minu passipilt tekitas kahtlusi ja nii seisin minutit paar-kolm, kuni umbes viieliikmeline piirivalveametnike kolleegium tunnistas mind samaks inimeseks, kes dokumendil kujutatud.
Kuna Tbilisi uue lennujaama ehitus alles algas on vanas veidi kitsas ja nii peab pärast kodinate kättesaamist väljuma otse õue. Seal ootasid mind juba Ramaz ja Nodar, kes eelnevalt olid suutnud kätte saada kolm leedukat: Loreta, Liudas ja Arturas. Viimane oli ka ainus poliitiklise organisatsiooni esindaja (kui George Mosidze välja arvata).
Sõit skaudikontorisse, mis meile kuni õhtuse sõiduni Batumisse meie käsutusse oli antud, läks saja kolmekümne kilomeetrisel tunnikiirusel üle täiesti korralike teede. Ka on viimasel ajal kõvasti investeeritud linna valgustamisse ja öine Tbilisi on väga ilus!

Einestasime rasvaste hatšapuride ja mingisuguste muude asjadega ja siis hetsime paariks-kolmeks tunniks puhkama, et varahommikul linna kondama minna. Olin Tallinnas, enne lennukile minekut saanud telefonikõne Andres Herkelilt, et kuna samal ajal leiab aset meie „presidendi” riigivisiit ja tema ka kaaskonnas on, siis võib-olla trehvab kuskil linnas ja teeme ühed kohvid, kui programm midagi muud just ette ei näe. Kahjuks nägi…

Aga koos Liudase ja Loretaga oli ka päris tore mööda linna konnata. Peale Rustaveli avenüü, mis põhjusmõtteliselt on Tbilisi peatänav külastasime ka Narikala kindlust, mis kõrgub vast samanimelise mäe otsas linna ja botaanikaaia vahel. Viimasesse oli küll plaan jõuda aga vot näe ei jõudnud.

Veel jõudsime külastada ülikooli parki, uut suurt kirikukompleksi (seda, et see alles 2004. aasta lõpus pühitsetud oli, saime hiljem teada) ja jõuda lõbustuspargi ning tsirkusehoone ligidusse. Samuti õnnestus meie Leedu sõpradel ära hoida meie totaalne eksimine, kuna minu kõhutunde järgi hakkasime alguses liikuma vastupidises suunas soovitule…
Liiklusest: reegleid üldiselt ei ole, käib pidev tuututamine ja jalakäijate allaajamise üritamine. Lühike "piip" on lihtsalt tähelepanuavaldus, pikem törts juba ebatsensuurne väljend. Teed ületada on kõige turvalisem veidi uuriinilõhnalistest tunnelitest.

Ahjaa! Ühe tähtsa asja unustasin mainimata – nimelt seoses meie inimeste visiidiga oli linn ohtralt sini-must-valgete lippudega ehitud. Oli uhke olla küll! Leedukad millegipärast minu entusiasmi ei jaganud…
Õhtul seadsime end taksodesse ja leidnud end rongijaamast, toppisime endid ja oma kodinad rongile. Tegu oli tüüpiliste nõukaaegsete magamisvagunitega, samast ajast pärines ka tualettruumi viimane koristamine. Aga tähtsam on ikka seltskond, nõnda vestlesin pooleööni Aydiniga (Aserbaidžaan), peamiselt poliitikast. Nõnda algas meie sõit Mustamere-äärsesse Batumi.

Pronssõdur peab kaduma!

2006-05-09T05:59:00.000-07:00

Kutsuge mind fašistiks, kui tahate aga see puuslik seal on tõesti üks paise!

Vabandustest, möödunud nädalast ja Gruusiast

2006-05-08T06:17:00.000-07:00

Kõigepealt vabandused - pole tõesti olnud aega täiendada oma Moldova muljeid. Loodan sellega peatselt tegeleda, nii et kontrollige aegajalt Moldova vol. 2-te.

Möödunud nädalast mõned märksõnad: disko, valged kitlid, hullusärk, praetud maks, günekoloogid, palju ilusaid tüdrukuid ja kohtamine, mis eksituse tõttu jäi ära, kuna üks ootas Tartu, teine Tallinna raekojaplatsil. Nojah... Eestis on kaks linna.

Gruusiast - viibin seal 9. - 19. maini. Küllap saate sama visalt täieneva ülevaate minu blogist, kui Moldova kohta.

Moldova vol. 2

2006-05-04T09:12:00.000-07:00

Teine päev: Saime Andrej ja Miikaga all fuajees hommikul kell kümme kokku ja läksime linna. Mingil hetkel jõudsime kohaliku filharmoonia juurde. Küsisin Miika palvel, et palju pilet kah on? (oma üllatuseks oskan isegi vene keelt natu) ja saime seljakarvu püstitõstva vastuse: "700.-"
Ma ei saa senimaani aru, kuidas see võimalik on... Natuke veel hindadest siis. Läksime kohalikku supermarketisse, nii huvi, kui janu pärast. Üldine hinnatase on kohalikku palka (mingi 1500 leud) arvestades ikka kõrge. Eesti mõistes küll soodne. Liha oli kallim, sai maksis 4 leud ja banisid peale, nätsupakk oli 3.90 aga sutsetajate ja veinisõprade rõõmuks Marlboro 7-8 (odavamad kohalikud 1.70), veinid alates 14-leust. Brändi oli natuke odavam, kui Eestis - 60-70 aga 1,75l viin oli 64 leud. Õlle oli isegi tsipa kallim, ruulis Baltika aga (meie Soome sõbra rõõmuks ja uhkuseks) väga populaarne oli ka Lapin Kulta.

Täiendan...

Moldova

2006-05-01T04:46:00.000-07:00

Olen eluga Euroopas tagasi. Istun hetkel Neuwiedis Jani juures diivanil ja üritan kuidagi alustada seda kirjeldust, mis siis seal Moldovas näha sai.

No köiksepealt saabusin önnelikult Chisinausse. Ostsin viisa, läbisin umbes tosin korda erinevaid passikontrolle (umbes iga kahe meetri järel üks) ja astusin julgelt ligi ühele rahvariides neiule, kes, nagu tema käes olevalt sildilt lugeda vöis, just mind vastuvötma oligi tulnud. Tüdrukud on seal kusjuures väga ilusad. Keha poolest vähemalt.

Teel hotelli oli mul ka vöimalus linna esimest pilku heita. Teed on seal (uskuge vöi mitte) 16-17 korda hullemas seisus, kui Tallinnas. Kavaldatud oli kövasti - sada korda lapitud ja selle läbi kohutavalt künklikeks muutunud teelöigud olid lihtsalt freesitud. Muidu polnudki vähemalt kesklinn köige hullem. Muidugi selgelt vaene ja öitseva putkamajandusega aga siiski mitte nii hull kui kujutasin. Muide lennukist oli näha, et linna eramajade aedades ei pulbitse rohelus mitte, vaid pigem toredad kartuli (vöi mille iganes) pöllud. Igastahes ülevaade oli suisa pruun. Küll linnast väljas, kui Milestii Mici veinitehasesse sõitsime, oli päris koledaid pilte. Maastik oli küll kohutavalt ilus - mäed (Eesti mõistes) viinamarja istandustega ja all orus järvesilmake, aga sellega kontrastis kohutav viletsus. Lippidest-lappidest majakesed, kitse teeääres ja -peal, nagu India pühad lehmad. Siiski kõige hullem pilt oli üks 9-korruseline maja, mille mõnede akende taga võis kardinate järgi arvata inimesi elavat, kuna enamus maja suisa tühi oli, mida järeldada võis nimelt tühjade aknaavade järgi (mõnel polnud isegi raami).

Nonii. Esimesel päeval tegin siis koos sloveen Andrej ja soomlane Miikaga õhtul linnale esimese jalgsi tuuri. Üsna varsti lisandus seltskonda ukraina-päritolu kohalik Irina. Tema juhatusel istusime ühte pizza kohta sööma ja veini jooma. Arve, uskuge või mitte, tuli nelja peale (tegelikult küll kolme, sest preili loomulikult ei maksnud) 106 leud (pudel veini sellest 45)! Moldova leu on enam-vähem sama kursiga, mis kroon (16.3 leud on üks euro). Preili läks siiski korraliku tüdrukuna ilusti marsa peale (mille pilet on 2 leud) ja sõitis koju vanaema juurde. Meie tuiasime siis ööklubisse, kuhu mind veendi kaasa tulema. Sissepääs oli 35 leud aga laua eest taheti veel 45 saada. Selle vastu protesteerides istusime lihtsalt kogu aja leti ääres. Kuna muusika oli suht kehva, siis hoolimata ühe napi topiga toreda blondiini tähelepanutõmbamisüritusest (mis näis eriti meie Soome sõbrale mõju avaldavat) lahkusime sealt peale kahte-kolme napsu. Hotellis vesteldes tekkis idee Euroopa ühtse energapoliitika kujundamiseks korraldada üks konverents, mis käsitleks ka alternatiivseid lahendusi. Läbirääkimised käivad.

Jätkub...

Si vis pace, parabellum

2006-04-20T03:46:00.000-07:00

Niisiis on nüüd selge, et kolmapäeval istun lennukisse ja lendan Moldovasse. Suurt midagi ei looda. See riik on minu silmis end nii nulli viinud. Masendav. Samuti on aga selge, et mai keskel lendan Gruusiasse, Musta mere äärsesse Batumi. Sellest ootan juba palju. Üks päev on meile seal ka puhkust lubatud. Meri, vein ja vuntsidega naised, hoidke alt!

Teisipäeval käis vil! Tamul rääkimas relvastusinspektsioonidest. Paar tõestust juures, miks Venemaa meile ohtlik on - propaganda on nende sõdurite suhtumise säänseks muutnud, et venelasel on ükskõik miks, mida/keda ja kui palju ta tapab. Lihtsalt käsk on selline. Kas agressioon on õigustatud või mitte, "jäägu poliitikute otsustada." Ohtlik suhtumine, kas pole. Ja ei, ma ei andnud ühelegi reb! kordagi sisse. Aus olles - üks ainult oligi kohal. Tal õnnestus mult kolm õlut koorida (+ üks, mille ma talle alguses ise pakkusin) sest unustasin ennast sisse kirjutada...

Hirmsasti sügelen mingi retke järgi. ? all on, kas ma reedel ikka Tartusse lähen, võib-olla leian põhjast ka tegevust. Mingit matka või midagi. Nii et kui kellelgi on lusti kampa lüüa, siis andke aga märku. Sest ajus on selline tohuvabohu, võiks öelda, lausa sõjaseisukord. Peab minema kuhugi loodusse, et endaga rahu teha.

Aga seni: Si vis pace, parabellum.

Ei viitsi

2006-04-18T07:20:00.000-07:00

Ei viitsi praegu midagi kirjutada siia. Kui interneti kodus selliseks saan, et minu PC ka sinna otsa sobib, siis. Hetkel ainult nii palju, et vaevlen öösiti õudus- või jaburunenägude käes, mis ei lase eriti väljapuhata. Kavatsen reedel rongiga I klassis Tartusse sõita natuke puhkama. Tean juba ette, et hea mees, kes loodab...

Eesmärk/Väljaotsa peremees

2006-04-12T05:54:00.000-07:00

Järgmine eesmärk elus on järgmine: teha autojuhiload, võtta kodulaen, teha Soodla elamiskõlblikust mugavaks (et ka talvel oleks sääl hää ja lämmi) ja siis sinna kolidagi.

Mõtlesin, et lisan siia oma ühe kunagise jutukese, mille tegevuskohana kujutasin just Soodla Päikese talu, nagu Tammsaare oma venna Kõrvemaal asunud talu (see lause teine pool oli minu suurushullustuse ilming):

Väljaotsa peremees

Oli sume suveõhtu. Lamasin lakas ja mõtlesin. Mõtlesin homsetest päevatöödest ja sellest, et peaks vist Ülejõe Maiele kosja minema. Aga peab vist edasi lükkama – kust see aeg võtta.

Isa oli jõe ääres, uputas Miisu poegi. Tervelt kuus nädalat oli tal õnnestunud neid peidus hoida, kuid loomad olid kasvanud üle käppade ja andsid peidukoha välja.

Isa karjatas. Üks kuuest kassist oli talle küüned näkku löönud. Keerasin ennast kõhuli ja kiikasin alla jõe äärde. Paps maadles kuue kassiga, kes olid kotist välja saanud ja hammustasid ning küünistasid teda lakkamatult. Küll isa röökis! Keerasin ennast selili tagasi ja mõtlesin Ülejõe Maie matsakatest reitest. Ja siis mõtlesin veel eesseisvast heinateost kuni uni kippus silma kinni vajutama.

Isa kisa järgi võis arvata, et temal hakkab vaesekesel jõud raugema loomadega võideldes. Juba kostus jõeäärest vaid korinat ja kasside kähinat ja peagi summutas sellegi jõevulin.
Viimse mõttena enne uinumist teadsin - homme olen mina juba Väljaotsa peremees.

Hullud päevad

2006-04-12T03:16:00.000-07:00

Hullud päevad on olnud. Mitte et otseselt miskit halvasti oleks, vaid lihtsalt ebanormaalsed. Nii heas, kui halvas mõttes. Esmaspäeva olin, näiteks, terve päeva joobes. Seda põhjusel, et pühapäevast kütust oli küllalt alles veel. Aga üldiselt oli tore päev, eriti kuna kolimise asemel tegelesime koos Olliga hoopis siseturismiga. Kostivere karstiala ja Jägala ürgorg, nimelt. Veevulin on väga rahustava toimega. Nagu žen-žen. Aga ööl vastu teisipäeva nägin üle ei tea kui pika aja ainult õudusunenägusid. See oli päris kurnav.

Ja siis muidugi tõestas oma mõttetust selline „riik”, nagu Moldova. Esiteks ei saa sinna kuidagi ligi, peab sada korda ümber istuma ja lennujaamades tunde ootama, teiseks ei saa neilt kuidagi viisa väljastamisprotseduuri kohta informatsiooni, sest mingi Chisinau ametniku geniaalsusvälgatuse tulemusena kuulub Eesti Minskis resideeriva suursaadiku kompetentsi ja kui ma sinna helistasin ja inglise keeles informatsiooni palusin vastati mulle: „No jingljiš, tolka porusski.” Üritasin siis lihtlausetega rääkida, et küll nad aru saavad sõnadest ‚Estonia’, ‚visa’ ja ,how?’ (oleksin võinud ütelda ka ‚kak?’) aga selle peale pandi toru lihtsalt ära! Selgelt näha, et arenenud diplomaatia. Konverentsi teema on: „Kuidas vältida uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas?”, kui Moldova minu silmis oma mainet käbe ei paranda, siis ma korraldan ise oma konverentsi: „Kuidas tekitada uusi eraldusjooni Euroopas?”, seda eeldusel, et Moldova jääb teisele poole seda joont.

Eripära

2006-04-08T09:16:00.000-07:00

"Teie arutluskäik tuleneb teie mõtteviisi eripärast. Aga see on ravitav."

Kopra talu. Kurg. Riigikogu saun.

2006-04-08T09:11:00.000-07:00

"Mulgimaa mägede vahel", Kopra talus toimus Res Publicaga liitumise teemaline seminar. Olin vahepeal hakanud kahtlema selle sammu vajalikkuses aga vestelnud erinevate inimestega sain kindluse tagasi. Tööd tuleb teha lihtsalt kõvasti, et asjad ikka hästi läheks. Arvan, et alla 20-koha, pärast järgmisi valimisi, oleks läbikukkumine.

Minu toa aknast, mis mulle Kopra talus anti, paistis kure pesa. Pärast saabumist jälgisin seda ikka mitukümmend minutit. Vana pesa oli natuke viltu vajunud ja uus sinna peale ehitatud, nii et tundus, et see on kahe korruseline. Seda muljet süvendas veel see, et aeg-ajalt kurg pesas kükitas aga kuna pähe mahub ju ainult seisev (sageli ainult ühel jalal) seda liiki lind, siis võis kergelt ette kujutada, et hr. Kurg on oma villa esimesel korrusel. Ja olete näinud, kuidas koer tagajalaga oma kõrva sügab? Sama teevad kured ka kusjuures. Ning, vähemalt seda konkreetset isendit silmaspidades, mitte harva.

Täna nägin siis oma silmaga selle koha ära, mida Ivar oma legendaarses Wigla Show-s ka näidanud on (küll natuke teise nurga alt:)) Nimelt oli mul au käia Riigikogu saunas. Saun nagu saun ikka. Kaalusin ennast üle pika aja - olen pooleteist aastaga 18 kilo juurde võtnud! Huh! Aga lihtsalt nüüd see salapärane koht ka ära nähtud. Ega seal riigikogulasi endid eriti tihti näha ei pidanudki olema. Põhiliselt kasutavad seda Riigikogu igasugused ametnikud ja asjaajajad.

Aga ilm on täna super! Käisin särgiväel poes ja mul oli isegi soe. Mitte talutavalt jahe, vaid soe. Soe I tells ya! Capishe?

Meenutusi ühest suvest

2006-04-07T01:41:00.000-07:00

Just tuli meelde üks juhtum. See oli mõned aastad tagasi suvel. Oli väga palav ilm. Väga palav ilm. Kohutav kuivus. Janu. Hirmus janu oli. Jõudsin vist suvilasse (aga võib-olla olin Ülgases, täpselt ei mäleta, nii kuum oli) ja kaanisin tohutul hulgal vett. Mitu minutit jõin. Pangest.

Pärast oli paha olla. Aga see oli vist hoopis Soodlas.

Hukatutest, kindlusest ja tüdimusest

2006-04-06T06:55:00.000-07:00

Hommikul konverentsil. Siis Patarei vanglasse koos Olli, Jantsi ja Andrusega. Ilm oli ilus, lausa soe. Ei tahtnud endisest valvuri tornist kuidagi alla ronida. Nuusutasime mereõhku ja nautisime päikesepaistet. Kindlus oli seest rõske ja külm. Seinad olid härmas aga vähem, kui nädala alguses. Mahalaskmise ruum enam erilisi emotsioone ei tekita. Ainult see uks, kust hukatud autole laaditi, tekitab sellise pool-pelgliku, pool-uudishimu värina.

Teisipäeval oli omaette emotsioon näha pärast surmakambri külastamist "kuuendike" nägusid, kes enne kõik kõvad mehed/naised olid, et "jee, lähme vaatame, äkki on verd ka!" Aga pärast oli mõni näost suisa plass ja mõni neiuhakatis lausa nutu äärel. Isegi need, kes sisse tulla ei julgenud. Aga ikkagi on minu meelest kõige kohutavam see must rauduks...

Aga muidu on Patarei üks vinge ehitis. Totaalne! Soovitan tulla vaatama. Kolamislusti on pikaks ajaks. Ei jõua ära oodata! Kui ainult igalepoole ligipääseks.

Aga eks ma kirjutan sellest kohast veel.

Üldiselt on selline väsimus peal. Rutiini õnneks ei ole, tegevust on igasugust. Aga on hetki, kus ei viitsi või nagu ei taha isegi väikest telefonikõnet teha. Tahaks kas üksi või mõne hea sõbraga mõneks päevaks kuhugi maale. Hea, kui seal oleks saun. Ja viina võtaks kaasa ;)

Homme Mulgimaale.

P.S: Heh, just sel hetkel, kui siin kirjutasin, kinkis Toivo Kallas (seesama, kes Olümpia Hotelli arhitekt oli) mulle pudeli Canadian Special Old viskit. Jätan selle mõneks pidulikuks puhuks. Aga tsiteerides filmist "Need vanad armastuskirjad" Raimond Valgre ema: "Neid pidulikke juhte on sul viimasel ajal peaaegu iga päev."

Gene Pitney

2006-04-05T13:21:00.000-07:00

Sain just teada, et Gene Pitney on surnud... Jah. Keset kontsertturneed Suurbritanniasse... Neile, kes ei tea, siis Gene oli üks 1960-ndate ameerika pop-artiste. Ehk teate lugusid nagu "24 Hours From Tulsa", "Nobody Needs Your Love", "Town Without Pity" või "Only Love Can Break A Heart".

Üks jälle maas. Võtan enne magamaminekut tema mälestuseks ühe pitsi.

Puhka rahus Gene!

Tööajast vestan

2006-04-05T07:13:00.000-07:00

Homme kolin vanalinnast eeslinna. Loole nimelt. Tuleb hakata harjuma sellega, et tööle minekuks läheb rohkem kui 8 minutit ja tuleb ületada suure liiklustihedusega maanteid. Oeh. Olen hakanud kartma teeületusi, pole tükk aega vajadust olnud.

Hetkel kütab kirgi meie armsa Isamaaliidu ja nende ResPublica ühinemine. Kunagi sai ju samast juurest võrsutud, nii et asi lõhnab veidi intsesti järgi. Aga noh... Pragmaatilistel kaalutlustel abiellusid ju Inglise lordidki oma täditütardega, et pärandus ikka perre jääks. Rääkimata siis Egiptuse vaaraodest. Aga üldiselt on see igati loogiline areng, las tolm nüüd natuke settib.

Huh! Õhtul saab Jaaguga viina võtta vähemalt. Aga mõõdukalt!

Esiteks

2006-04-05T06:38:00.000-07:00

Nonii asusin lõpuks siis seda libedat teed, et asusin ka blogima või blogeerima või mis iganes termin selle tegevuse kohta eesti keelde laenatud on.

Esialgu kõik. Algus seegi.