Hukatutest, kindlusest ja tüdimusest

Hommikul konverentsil. Siis Patarei vanglasse koos Olli, Jantsi ja Andrusega. Ilm oli ilus, lausa soe. Ei tahtnud endisest valvuri tornist kuidagi alla ronida. Nuusutasime mereõhku ja nautisime päikesepaistet. Kindlus oli seest rõske ja külm. Seinad olid härmas aga vähem, kui nädala alguses. Mahalaskmise ruum enam erilisi emotsioone ei tekita. Ainult see uks, kust hukatud autole laaditi, tekitab sellise pool-pelgliku, pool-uudishimu värina.

Teisipäeval oli omaette emotsioon näha pärast surmakambri külastamist "kuuendike" nägusid, kes enne kõik kõvad mehed/naised olid, et "jee, lähme vaatame, äkki on verd ka!" Aga pärast oli mõni näost suisa plass ja mõni neiuhakatis lausa nutu äärel. Isegi need, kes sisse tulla ei julgenud. Aga ikkagi on minu meelest kõige kohutavam see must rauduks...

Aga muidu on Patarei üks vinge ehitis. Totaalne! Soovitan tulla vaatama. Kolamislusti on pikaks ajaks. Ei jõua ära oodata! Kui ainult igalepoole ligipääseks.

Aga eks ma kirjutan sellest kohast veel.

Üldiselt on selline väsimus peal. Rutiini õnneks ei ole, tegevust on igasugust. Aga on hetki, kus ei viitsi või nagu ei taha isegi väikest telefonikõnet teha. Tahaks kas üksi või mõne hea sõbraga mõneks päevaks kuhugi maale. Hea, kui seal oleks saun. Ja viina võtaks kaasa ;)

Homme Mulgimaale.

P.S: Heh, just sel hetkel, kui siin kirjutasin, kinkis Toivo Kallas (seesama, kes Olümpia Hotelli arhitekt oli) mulle pudeli Canadian Special Old viskit. Jätan selle mõneks pidulikuks puhuks. Aga tsiteerides filmist "Need vanad armastuskirjad" Raimond Valgre ema: "Neid pidulikke juhte on sul viimasel ajal peaaegu iga päev."