Hullud päevad

Hullud päevad on olnud. Mitte et otseselt miskit halvasti oleks, vaid lihtsalt ebanormaalsed. Nii heas, kui halvas mõttes. Esmaspäeva olin, näiteks, terve päeva joobes. Seda põhjusel, et pühapäevast kütust oli küllalt alles veel. Aga üldiselt oli tore päev, eriti kuna kolimise asemel tegelesime koos Olliga hoopis siseturismiga. Kostivere karstiala ja Jägala ürgorg, nimelt. Veevulin on väga rahustava toimega. Nagu žen-žen. Aga ööl vastu teisipäeva nägin üle ei tea kui pika aja ainult õudusunenägusid. See oli päris kurnav.

Ja siis muidugi tõestas oma mõttetust selline „riik”, nagu Moldova. Esiteks ei saa sinna kuidagi ligi, peab sada korda ümber istuma ja lennujaamades tunde ootama, teiseks ei saa neilt kuidagi viisa väljastamisprotseduuri kohta informatsiooni, sest mingi Chisinau ametniku geniaalsusvälgatuse tulemusena kuulub Eesti Minskis resideeriva suursaadiku kompetentsi ja kui ma sinna helistasin ja inglise keeles informatsiooni palusin vastati mulle: „No jingljiš, tolka porusski.” Üritasin siis lihtlausetega rääkida, et küll nad aru saavad sõnadest ‚Estonia’, ‚visa’ ja ,how?’ (oleksin võinud ütelda ka ‚kak?’) aga selle peale pandi toru lihtsalt ära! Selgelt näha, et arenenud diplomaatia. Konverentsi teema on: „Kuidas vältida uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas?”, kui Moldova minu silmis oma mainet käbe ei paranda, siis ma korraldan ise oma konverentsi: „Kuidas tekitada uusi eraldusjooni Euroopas?”, seda eeldusel, et Moldova jääb teisele poole seda joont.