Si vis pace, parabellum

Niisiis on nüüd selge, et kolmapäeval istun lennukisse ja lendan Moldovasse. Suurt midagi ei looda. See riik on minu silmis end nii nulli viinud. Masendav. Samuti on aga selge, et mai keskel lendan Gruusiasse, Musta mere äärsesse Batumi. Sellest ootan juba palju. Üks päev on meile seal ka puhkust lubatud. Meri, vein ja vuntsidega naised, hoidke alt!

Teisipäeval käis vil! Tamul rääkimas relvastusinspektsioonidest. Paar tõestust juures, miks Venemaa meile ohtlik on - propaganda on nende sõdurite suhtumise säänseks muutnud, et venelasel on ükskõik miks, mida/keda ja kui palju ta tapab. Lihtsalt käsk on selline. Kas agressioon on õigustatud või mitte, "jäägu poliitikute otsustada." Ohtlik suhtumine, kas pole. Ja ei, ma ei andnud ühelegi reb! kordagi sisse. Aus olles - üks ainult oligi kohal. Tal õnnestus mult kolm õlut koorida (+ üks, mille ma talle alguses ise pakkusin) sest unustasin ennast sisse kirjutada...

Hirmsasti sügelen mingi retke järgi. ? all on, kas ma reedel ikka Tartusse lähen, võib-olla leian põhjast ka tegevust. Mingit matka või midagi. Nii et kui kellelgi on lusti kampa lüüa, siis andke aga märku. Sest ajus on selline tohuvabohu, võiks öelda, lausa sõjaseisukord. Peab minema kuhugi loodusse, et endaga rahu teha.

Aga seni: Si vis pace, parabellum.