Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. I osa: Saabumine, esimene tutvus Tbilisiga

Kell oli umbes pool neli hommikul, kui lennuk oma rattad üsna kühmulisele Tbilisi lennujaama maandumisrajale vajutas. Oli 10. mai. Juba bussiga lennuki juurest terminali lahkudes algas rõõmus tuututamine – ei tea, kas bussijuht nägi kuskil mõnd oma sõpra kondamas või harjutas ta lihtsalt selleks, et peale tööpäeva lõppu linna sõites asi ikka käpas oleks, igastahes erilist põhjust sellel liigutusel polnud.
Terminalis ootas paras sagimine milles siiski oli oma loogika. Minu passipilt tekitas kahtlusi ja nii seisin minutit paar-kolm, kuni umbes viieliikmeline piirivalveametnike kolleegium tunnistas mind samaks inimeseks, kes dokumendil kujutatud.
Kuna Tbilisi uue lennujaama ehitus alles algas on vanas veidi kitsas ja nii peab pärast kodinate kättesaamist väljuma otse õue. Seal ootasid mind juba Ramaz ja Nodar, kes eelnevalt olid suutnud kätte saada kolm leedukat: Loreta, Liudas ja Arturas. Viimane oli ka ainus poliitiklise organisatsiooni esindaja (kui George Mosidze välja arvata).
Sõit skaudikontorisse, mis meile kuni õhtuse sõiduni Batumisse meie käsutusse oli antud, läks saja kolmekümne kilomeetrisel tunnikiirusel üle täiesti korralike teede. Ka on viimasel ajal kõvasti investeeritud linna valgustamisse ja öine Tbilisi on väga ilus!

Einestasime rasvaste hatšapuride ja mingisuguste muude asjadega ja siis hetsime paariks-kolmeks tunniks puhkama, et varahommikul linna kondama minna. Olin Tallinnas, enne lennukile minekut saanud telefonikõne Andres Herkelilt, et kuna samal ajal leiab aset meie „presidendi” riigivisiit ja tema ka kaaskonnas on, siis võib-olla trehvab kuskil linnas ja teeme ühed kohvid, kui programm midagi muud just ette ei näe. Kahjuks nägi…

Aga koos Liudase ja Loretaga oli ka päris tore mööda linna konnata. Peale Rustaveli avenüü, mis põhjusmõtteliselt on Tbilisi peatänav külastasime ka Narikala kindlust, mis kõrgub vast samanimelise mäe otsas linna ja botaanikaaia vahel. Viimasesse oli küll plaan jõuda aga vot näe ei jõudnud.

Veel jõudsime külastada ülikooli parki, uut suurt kirikukompleksi (seda, et see alles 2004. aasta lõpus pühitsetud oli, saime hiljem teada) ja jõuda lõbustuspargi ning tsirkusehoone ligidusse. Samuti õnnestus meie Leedu sõpradel ära hoida meie totaalne eksimine, kuna minu kõhutunde järgi hakkasime alguses liikuma vastupidises suunas soovitule…
Liiklusest: reegleid üldiselt ei ole, käib pidev tuututamine ja jalakäijate allaajamise üritamine. Lühike "piip" on lihtsalt tähelepanuavaldus, pikem törts juba ebatsensuurne väljend. Teed ületada on kõige turvalisem veidi uuriinilõhnalistest tunnelitest.

Ahjaa! Ühe tähtsa asja unustasin mainimata – nimelt seoses meie inimeste visiidiga oli linn ohtralt sini-must-valgete lippudega ehitud. Oli uhke olla küll! Leedukad millegipärast minu entusiasmi ei jaganud…
Õhtul seadsime end taksodesse ja leidnud end rongijaamast, toppisime endid ja oma kodinad rongile. Tegu oli tüüpiliste nõukaaegsete magamisvagunitega, samast ajast pärines ka tualettruumi viimane koristamine. Aga tähtsam on ikka seltskond, nõnda vestlesin pooleööni Aydiniga (Aserbaidžaan), peamiselt poliitikast. Nõnda algas meie sõit Mustamere-äärsesse Batumi.