Moldova
Olen eluga Euroopas tagasi. Istun hetkel Neuwiedis Jani juures diivanil ja üritan kuidagi alustada seda kirjeldust, mis siis seal Moldovas näha sai.
No köiksepealt saabusin önnelikult Chisinausse. Ostsin viisa, läbisin umbes tosin korda erinevaid passikontrolle (umbes iga kahe meetri järel üks) ja astusin julgelt ligi ühele rahvariides neiule, kes, nagu tema käes olevalt sildilt lugeda vöis, just mind vastuvötma oligi tulnud. Tüdrukud on seal kusjuures väga ilusad. Keha poolest vähemalt.
Teel hotelli oli mul ka vöimalus linna esimest pilku heita. Teed on seal (uskuge vöi mitte) 16-17 korda hullemas seisus, kui Tallinnas. Kavaldatud oli kövasti - sada korda lapitud ja selle läbi kohutavalt künklikeks muutunud teelöigud olid lihtsalt freesitud. Muidu polnudki vähemalt kesklinn köige hullem. Muidugi selgelt vaene ja öitseva putkamajandusega aga siiski mitte nii hull kui kujutasin. Muide lennukist oli näha, et linna eramajade aedades ei pulbitse rohelus mitte, vaid pigem toredad kartuli (vöi mille iganes) pöllud. Igastahes ülevaade oli suisa pruun. Küll linnast väljas, kui Milestii Mici veinitehasesse sõitsime, oli päris koledaid pilte. Maastik oli küll kohutavalt ilus - mäed (Eesti mõistes) viinamarja istandustega ja all orus järvesilmake, aga sellega kontrastis kohutav viletsus. Lippidest-lappidest majakesed, kitse teeääres ja -peal, nagu India pühad lehmad. Siiski kõige hullem pilt oli üks 9-korruseline maja, mille mõnede akende taga võis kardinate järgi arvata inimesi elavat, kuna enamus maja suisa tühi oli, mida järeldada võis nimelt tühjade aknaavade järgi (mõnel polnud isegi raami).
Nonii. Esimesel päeval tegin siis koos sloveen Andrej ja soomlane Miikaga õhtul linnale esimese jalgsi tuuri. Üsna varsti lisandus seltskonda ukraina-päritolu kohalik Irina. Tema juhatusel istusime ühte pizza kohta sööma ja veini jooma. Arve, uskuge või mitte, tuli nelja peale (tegelikult küll kolme, sest preili loomulikult ei maksnud) 106 leud (pudel veini sellest 45)! Moldova leu on enam-vähem sama kursiga, mis kroon (16.3 leud on üks euro). Preili läks siiski korraliku tüdrukuna ilusti marsa peale (mille pilet on 2 leud) ja sõitis koju vanaema juurde. Meie tuiasime siis ööklubisse, kuhu mind veendi kaasa tulema. Sissepääs oli 35 leud aga laua eest taheti veel 45 saada. Selle vastu protesteerides istusime lihtsalt kogu aja leti ääres. Kuna muusika oli suht kehva, siis hoolimata ühe napi topiga toreda blondiini tähelepanutõmbamisüritusest (mis näis eriti meie Soome sõbrale mõju avaldavat) lahkusime sealt peale kahte-kolme napsu. Hotellis vesteldes tekkis idee Euroopa ühtse energapoliitika kujundamiseks korraldada üks konverents, mis käsitleks ka alternatiivseid lahendusi. Läbirääkimised käivad.
Jätkub...
No köiksepealt saabusin önnelikult Chisinausse. Ostsin viisa, läbisin umbes tosin korda erinevaid passikontrolle (umbes iga kahe meetri järel üks) ja astusin julgelt ligi ühele rahvariides neiule, kes, nagu tema käes olevalt sildilt lugeda vöis, just mind vastuvötma oligi tulnud. Tüdrukud on seal kusjuures väga ilusad. Keha poolest vähemalt.
Teel hotelli oli mul ka vöimalus linna esimest pilku heita. Teed on seal (uskuge vöi mitte) 16-17 korda hullemas seisus, kui Tallinnas. Kavaldatud oli kövasti - sada korda lapitud ja selle läbi kohutavalt künklikeks muutunud teelöigud olid lihtsalt freesitud. Muidu polnudki vähemalt kesklinn köige hullem. Muidugi selgelt vaene ja öitseva putkamajandusega aga siiski mitte nii hull kui kujutasin. Muide lennukist oli näha, et linna eramajade aedades ei pulbitse rohelus mitte, vaid pigem toredad kartuli (vöi mille iganes) pöllud. Igastahes ülevaade oli suisa pruun. Küll linnast väljas, kui Milestii Mici veinitehasesse sõitsime, oli päris koledaid pilte. Maastik oli küll kohutavalt ilus - mäed (Eesti mõistes) viinamarja istandustega ja all orus järvesilmake, aga sellega kontrastis kohutav viletsus. Lippidest-lappidest majakesed, kitse teeääres ja -peal, nagu India pühad lehmad. Siiski kõige hullem pilt oli üks 9-korruseline maja, mille mõnede akende taga võis kardinate järgi arvata inimesi elavat, kuna enamus maja suisa tühi oli, mida järeldada võis nimelt tühjade aknaavade järgi (mõnel polnud isegi raami).
Nonii. Esimesel päeval tegin siis koos sloveen Andrej ja soomlane Miikaga õhtul linnale esimese jalgsi tuuri. Üsna varsti lisandus seltskonda ukraina-päritolu kohalik Irina. Tema juhatusel istusime ühte pizza kohta sööma ja veini jooma. Arve, uskuge või mitte, tuli nelja peale (tegelikult küll kolme, sest preili loomulikult ei maksnud) 106 leud (pudel veini sellest 45)! Moldova leu on enam-vähem sama kursiga, mis kroon (16.3 leud on üks euro). Preili läks siiski korraliku tüdrukuna ilusti marsa peale (mille pilet on 2 leud) ja sõitis koju vanaema juurde. Meie tuiasime siis ööklubisse, kuhu mind veendi kaasa tulema. Sissepääs oli 35 leud aga laua eest taheti veel 45 saada. Selle vastu protesteerides istusime lihtsalt kogu aja leti ääres. Kuna muusika oli suht kehva, siis hoolimata ühe napi topiga toreda blondiini tähelepanutõmbamisüritusest (mis näis eriti meie Soome sõbrale mõju avaldavat) lahkusime sealt peale kahte-kolme napsu. Hotellis vesteldes tekkis idee Euroopa ühtse energapoliitika kujundamiseks korraldada üks konverents, mis käsitleks ka alternatiivseid lahendusi. Läbirääkimised käivad.
Jätkub...
posted by John at 4:46 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home