Wednesday, May 24, 2006

Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. II osa: Adžaaria - Palmid, päike, vihm ja delfiinid.

Hommikul mingi kell kuus saabusime Batumisse - Adžaaria pealinna, Gruusia neljandasse suurimasse linna ja suurimasse sadamasse.

Esimest korda elus õnnestus näha looduses kasvavat palmi. Elamus missugune. Ja Mustmeri pole sugugi musta värvi vaid suisa sinine, palju sinisem, kui meite Läänemeri.

Viidi meid hotelli, mis täitsa asjalik oli. Väga vaibane muide.
Tukkusime tundi-paar ja alustasime siis seminariga.
Azoo. Ma vist pole maininud, et põhjus, miks ma sinna üldse sõitsin oli, et Gruusial pole mittemingisugust noorsoopoliitikat. Isegi pole defineeritud, kes on noor (Eestis on noor 7-26 aastane isik, Belgias näiteks 3-30). Nõnda siis oli tarvilik valitsusele vastavasisuline resolutsioon koostada oma ettepanekute ja koostöövalmiduse näitamiseks.
Järgmised päevad olidki sisustatud päevaste istumiste ja õhtuste olengutega. Gruusia köök väärib omaette peatükki aga piirdun siiski lõiguga.

Laud on alati lookas. Loomulikult. Esiteks tuuakse lauda muidugi kõiksugu salatid ja määrdeained meile tundmatutest taimedest, lõuna ajal ka supp. Muidugi ei puudu hatšapuri, mis on selline võis ujuv juustupitsat meenutav asi. Alguses mulle see väga maitses aga praegu hindan, et võtab vähemalt kuu, kui seda jälle süüa tahan. Siis tuuakse lauale tulikuumas vürtsikas tomatikastmes podisev liha, milles muide luutükid sees. Loomulikul käib kõige kõrvale friikartul, mis ei ole mitte ameerika mõju, vaid ikka rahvuslik traditsioon. Ja siis, kui kõht juba täis, tulevad kõige paremad asjad – hinkali (lihtsustatult – suur pelmeen) ja šašlõkk. Muidugi oli laual kohustuslikus korras Borjomi mineraalvesi, kohalikud limonaadid (nagu Tarhun) ja õhtusöökidel ka kann punast, teine valget veini.
Ses suhtes oli inimlikum, et Moldovas anti piiramatus kogustes veini juba lõunasöögil ja õhtul lisandus „konjak”. Muide nimetust brändi seal maal ei tunta. Küsid poest, kehitatakse õlgu ja raputatakse pead. Siis murrab üks mõte eurokaubamärgi regulutsioonidest läbi ja taipad küsida konjakit. Selle peale selginevad näod: „Aa! Kanjaak…!”
Legendaarsed on Gruusia toostid, mida võib lauas lausuda vaid üks mees - tamada. Toostid on üsna pikad ja lõppevad puändiga. Tamada võib austuse märgiks ka toosti lõpetamise edastada - siis peab see isik toosti teiste sõnadega aga sama mõttega uuesti ütlema.

Aga magu tunneb senimaani pitsitust nendest suurtest söömingutest…
Ühel õhtul läksime siis marsaga mäest alla (mille otsas meie hotell Sputnik - ühtedel andmetel kaks, teistel kolm tärni - paiknes), mille pilet maksis 40 tetrit (~3 krooni), linnaga tutvuma. Öine Batumi on õkva kena! Majade fassaadid on värviliste neoontuledega valgustatud, palmid alleed lehvivad jahedas meretuules ja rannas istudes, laineid ja kivideklõinat kuulates, võib kaldast veidi eemal musti selgi vees supsamas märgata – need on delfiinid. Ju olid nad tulnud kuulama Eesti merelaule, mida ma prantsuse ja aseri tüdrukute rõõmuks kõlada lasin.
Pärast võib kohalikus Sailors Clubis, mille kelnerid kõik madruseriietuses on, lammutada pooleteist lariste (~10 krooni) viinapitsidega.

Järgmisel päeval ajasin ennast varakult üles, et konverentsist ikka osa saada. Arturas, kes polnud, erinevalt minust, õhtul profülaktilist doosi Borjomi vett joonud, otsustas siiski voodis vedelemise, pea padja alla surumise ja leedu keelse vandumise kasuks ja ilmus välja alles lõunaks.

Lõunat serveeriti hotelli kõrvalhoone katusele ehitatud verandal. Kuna päikesepaiste ja värske õhk olid mõjunud inspireerivalt, otsustatigi konverentsi õues jätkata.

Õhtul toimus järjekordne õhtusöök rammusate Georgia toitude, ohtrate toostide ja veiniga. Siis oli järg oma maade tutvustamise käes. Kõik olid toonud kaasa midagi, mis just nende maad iseloomustaks. Mina olin Eestist võtnud Vana Tallinnat ja Kalevi komme, aserid tõid maiustusi, ukrainlased erinevaid napse. Viimased küll kahjuks osaliselt hävisid, kuna ühe ringmängu ajal õnnestus mul see laud ümber ajada...

Siis esitasid meie Adžaaria sõbrad kohalikke tantse.

Igaljuhul tõmbasid kõik külalised peale ukrainlaste (kes ei joonud ja läksid varakult magama) ja minu ennast kenasti kinni ja nii jäime varsti vaid georgialastega veini jooma. Kuid siis tehti paar ringi tšatšat (70% georgia viinamarja viin, midagi grappa sarnast) ja oli ka mul aeg ennast kotile seada. Kahtlustan nendes viimastes napsides võõrustajate vihjet, et nemad on ka väsima hakanud.

Järgmisel hommikul siirdusime bussi ja kahe parempoolse rooliga skaudidžiibiga ekskursioonile.

Kõigepealt näidati meile kohalikku skaudikontorit, kus meile lauldi ja tantsiti ja võeti ka auskautideks vastu, sidudes meile kaela Adžaaria skautide rätid.

Siis liikusime botaanikaaeda, mis polnud küll pikka aega suuremaid investeeringuid näinud, kuid nägi oma metsikuses seda loomulikum välja.

Minule, kes ma soojema kliimaga piirkondades polnud eriti käinud, oli see igaljuhul elamus.

Sai antud ka esimene intervjuu georgia stiilis, mis toimub nii, et tõlgitakse küsimus ja vastus, mida nad Sinult ootavad. Siis Sa sõnastad selle vastuse ja siis tõlgitakse see kaamerasse tagasi. Naeratuse või selle puudumise järgi saad teada, kas nad sellega rahule jäid. Minuga vist jäädi.

Siin pildil olen Nodariga, kes andis mulle ka mu Georgia nime - Ramaz Kagmashvili.

Ilm hakkas aga muutuma. Kui hommik oli olnud särav ja soe, siis nüüd tõusis tuul ja ilm hakkas pilve kiskuma. Jätkasime oma jalutuskäiku läbi eukalüptisalu ja jõudsime botaanikaaia mereväravateni.

Arturas käis ujumas, teised otsisid rannakarpe aga vihma hakkas sadama ja nii kolisime bussi peale, et sõita edasi.

Siis jätkasime sõitu Türgi piiri suunas, et külastada 2. saj pärit kindlust. Ei õnnestunud mul teada saada, kas tegu oli roomlaste või georgialaste eneste kindlusega - igaljuhul veesüsteemid olid seal täitsa olemas. Samuti ei õnnestunud mul seal ka ühtegi fotot teha - akud said tühjaks.

Igaljuhul andsin seal oma teise intervjuu, mis erines esimesest ainult sedavõrd, et laulsin lisaks ka ainsa georgia-keelse laulu, mida tean - Tsitsinatela. Seda laulu tuli mul võõrustajate nõudmisel korduvalt laulda ja kõikide tormiliseks rõõmuks laulsin ma seda väga valesti, nagu pärast õigeid sõnu nähes selgus. Igaljuhul olevat minu esinemine eestindatud Tsitsinatelaga olnud nii õhtustes uudistes, kui ka hommikuprogrammis. Peaasi, et nalja saab.

Nõnda. Pärastlõuna sisustasime grupitööga - igal oma peatükk. Õhtul jälle pidu. Seekord lahkumispidu.

Kuna leidsin, et tuleb järgmisel päeval värske olla (resolutsiooni lõppversioon tuli vormistada) asusin juba enne südaööd ukse poole liikuma, kuid just enne väljumist kutsus mind enese juurde lõbus laudkond.

Istusin viisakusest lauda ja nemad valasid mulle viisakusest ainult kolmveerand pitsi tšatšat, kui olin neile oma versioonis vene keelest selgeks teinud, et väga ei tahaks juua nagu. Eestlane Georgias olla on ikka väga uhke. Mulle räägiti mälestusi Vanast Tallinnast (kahjuks oli see juba joodud), Tallinna vanalinnast jne.

Aga nii pea, kui tuli välja, et ma olen biitlite fänn, võttis laua otsas istuv härra kitarri ja hoolimata sellest, et ta inglise keelt ei rääkinud, laulsime järjest mitu nende lugu.

Kui lauast lõpuks püsti tõusin, head ööd soovisin ja oma toa poole läksin, sattusin kokku ühe meie võõrustajaga, kes küsis, et kas ma tean, et see härra, kellega ma nõnda sulnilt biitleid laulsin, on kuulus Georgia laulja hr. Eisuudaenamtema Nimemeeldetuletadašvili.

Järgmisel päeval panime töögruppide tööviljadest kokku resolutsiooni esimese versiooni ja tegime sinna parandusi.

Parandustega versiooni võtsime üksmeelselt vastu ja mina siirdusin koos aser Aydiniga alla Batumisse, et otsida internetipunkt.

Kuigi ühenduse kiirus jättis soovida sai siiski kõik toimingud sooritatud ja võtsime takso, et hotelli tagasi sõita. Juhiks selles päevi näinud Žigulis oli endine Batumi Ülikooli õppejõud, kes peale adžaari murraku ja georgia keele rääkis vene, türgi (ka aseri keelt võib tinglikult türgi keeleks pidada)ja armeenia keelt, ning õppis inglise keelt. Meeldiva vestluse eest tuli taksosõidu hind kokkulepitud 5 lai asemel 4.

Ja oligi aeg asjad kokku korjata. Veel õhtune tiir koos lahkumisvalust pisaril adžaari sõpradega mööda Batumit ja siis rongile, et sõita tagasi Tbilisisse.

Tuesday, May 23, 2006

Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. I osa: Saabumine, esimene tutvus Tbilisiga

Kell oli umbes pool neli hommikul, kui lennuk oma rattad üsna kühmulisele Tbilisi lennujaama maandumisrajale vajutas. Oli 10. mai. Juba bussiga lennuki juurest terminali lahkudes algas rõõmus tuututamine – ei tea, kas bussijuht nägi kuskil mõnd oma sõpra kondamas või harjutas ta lihtsalt selleks, et peale tööpäeva lõppu linna sõites asi ikka käpas oleks, igastahes erilist põhjust sellel liigutusel polnud.
Terminalis ootas paras sagimine milles siiski oli oma loogika. Minu passipilt tekitas kahtlusi ja nii seisin minutit paar-kolm, kuni umbes viieliikmeline piirivalveametnike kolleegium tunnistas mind samaks inimeseks, kes dokumendil kujutatud.
Kuna Tbilisi uue lennujaama ehitus alles algas on vanas veidi kitsas ja nii peab pärast kodinate kättesaamist väljuma otse õue. Seal ootasid mind juba Ramaz ja Nodar, kes eelnevalt olid suutnud kätte saada kolm leedukat: Loreta, Liudas ja Arturas. Viimane oli ka ainus poliitiklise organisatsiooni esindaja (kui George Mosidze välja arvata).
Sõit skaudikontorisse, mis meile kuni õhtuse sõiduni Batumisse meie käsutusse oli antud, läks saja kolmekümne kilomeetrisel tunnikiirusel üle täiesti korralike teede. Ka on viimasel ajal kõvasti investeeritud linna valgustamisse ja öine Tbilisi on väga ilus!

Einestasime rasvaste hatšapuride ja mingisuguste muude asjadega ja siis hetsime paariks-kolmeks tunniks puhkama, et varahommikul linna kondama minna. Olin Tallinnas, enne lennukile minekut saanud telefonikõne Andres Herkelilt, et kuna samal ajal leiab aset meie „presidendi” riigivisiit ja tema ka kaaskonnas on, siis võib-olla trehvab kuskil linnas ja teeme ühed kohvid, kui programm midagi muud just ette ei näe. Kahjuks nägi…

Aga koos Liudase ja Loretaga oli ka päris tore mööda linna konnata. Peale Rustaveli avenüü, mis põhjusmõtteliselt on Tbilisi peatänav külastasime ka Narikala kindlust, mis kõrgub vast samanimelise mäe otsas linna ja botaanikaaia vahel. Viimasesse oli küll plaan jõuda aga vot näe ei jõudnud.

Veel jõudsime külastada ülikooli parki, uut suurt kirikukompleksi (seda, et see alles 2004. aasta lõpus pühitsetud oli, saime hiljem teada) ja jõuda lõbustuspargi ning tsirkusehoone ligidusse. Samuti õnnestus meie Leedu sõpradel ära hoida meie totaalne eksimine, kuna minu kõhutunde järgi hakkasime alguses liikuma vastupidises suunas soovitule…
Liiklusest: reegleid üldiselt ei ole, käib pidev tuututamine ja jalakäijate allaajamise üritamine. Lühike "piip" on lihtsalt tähelepanuavaldus, pikem törts juba ebatsensuurne väljend. Teed ületada on kõige turvalisem veidi uuriinilõhnalistest tunnelitest.

Ahjaa! Ühe tähtsa asja unustasin mainimata – nimelt seoses meie inimeste visiidiga oli linn ohtralt sini-must-valgete lippudega ehitud. Oli uhke olla küll! Leedukad millegipärast minu entusiasmi ei jaganud…
Õhtul seadsime end taksodesse ja leidnud end rongijaamast, toppisime endid ja oma kodinad rongile. Tegu oli tüüpiliste nõukaaegsete magamisvagunitega, samast ajast pärines ka tualettruumi viimane koristamine. Aga tähtsam on ikka seltskond, nõnda vestlesin pooleööni Aydiniga (Aserbaidžaan), peamiselt poliitikast. Nõnda algas meie sõit Mustamere-äärsesse Batumi.

Tuesday, May 09, 2006

Pronssõdur peab kaduma!

Kutsuge mind fašistiks, kui tahate aga see puuslik seal on tõesti üks paise!

Monday, May 08, 2006

Vabandustest, möödunud nädalast ja Gruusiast

Kõigepealt vabandused - pole tõesti olnud aega täiendada oma Moldova muljeid. Loodan sellega peatselt tegeleda, nii et kontrollige aegajalt Moldova vol. 2-te.

Möödunud nädalast mõned märksõnad: disko, valged kitlid, hullusärk, praetud maks, günekoloogid, palju ilusaid tüdrukuid ja kohtamine, mis eksituse tõttu jäi ära, kuna üks ootas Tartu, teine Tallinna raekojaplatsil. Nojah... Eestis on kaks linna.

Gruusiast - viibin seal 9. - 19. maini. Küllap saate sama visalt täieneva ülevaate minu blogist, kui Moldova kohta.

Thursday, May 04, 2006

Moldova vol. 2

Teine päev: Saime Andrej ja Miikaga all fuajees hommikul kell kümme kokku ja läksime linna. Mingil hetkel jõudsime kohaliku filharmoonia juurde. Küsisin Miika palvel, et palju pilet kah on? (oma üllatuseks oskan isegi vene keelt natu) ja saime seljakarvu püstitõstva vastuse: "700.-"
Ma ei saa senimaani aru, kuidas see võimalik on... Natuke veel hindadest siis. Läksime kohalikku supermarketisse, nii huvi, kui janu pärast. Üldine hinnatase on kohalikku palka (mingi 1500 leud) arvestades ikka kõrge. Eesti mõistes küll soodne. Liha oli kallim, sai maksis 4 leud ja banisid peale, nätsupakk oli 3.90 aga sutsetajate ja veinisõprade rõõmuks Marlboro 7-8 (odavamad kohalikud 1.70), veinid alates 14-leust. Brändi oli natuke odavam, kui Eestis - 60-70 aga 1,75l viin oli 64 leud. Õlle oli isegi tsipa kallim, ruulis Baltika aga (meie Soome sõbra rõõmuks ja uhkuseks) väga populaarne oli ka Lapin Kulta.

Täiendan...

Monday, May 01, 2006

Moldova

Olen eluga Euroopas tagasi. Istun hetkel Neuwiedis Jani juures diivanil ja üritan kuidagi alustada seda kirjeldust, mis siis seal Moldovas näha sai.

No köiksepealt saabusin önnelikult Chisinausse. Ostsin viisa, läbisin umbes tosin korda erinevaid passikontrolle (umbes iga kahe meetri järel üks) ja astusin julgelt ligi ühele rahvariides neiule, kes, nagu tema käes olevalt sildilt lugeda vöis, just mind vastuvötma oligi tulnud. Tüdrukud on seal kusjuures väga ilusad. Keha poolest vähemalt.

Teel hotelli oli mul ka vöimalus linna esimest pilku heita. Teed on seal (uskuge vöi mitte) 16-17 korda hullemas seisus, kui Tallinnas. Kavaldatud oli kövasti - sada korda lapitud ja selle läbi kohutavalt künklikeks muutunud teelöigud olid lihtsalt freesitud. Muidu polnudki vähemalt kesklinn köige hullem. Muidugi selgelt vaene ja öitseva putkamajandusega aga siiski mitte nii hull kui kujutasin. Muide lennukist oli näha, et linna eramajade aedades ei pulbitse rohelus mitte, vaid pigem toredad kartuli (vöi mille iganes) pöllud. Igastahes ülevaade oli suisa pruun. Küll linnast väljas, kui Milestii Mici veinitehasesse sõitsime, oli päris koledaid pilte. Maastik oli küll kohutavalt ilus - mäed (Eesti mõistes) viinamarja istandustega ja all orus järvesilmake, aga sellega kontrastis kohutav viletsus. Lippidest-lappidest majakesed, kitse teeääres ja -peal, nagu India pühad lehmad. Siiski kõige hullem pilt oli üks 9-korruseline maja, mille mõnede akende taga võis kardinate järgi arvata inimesi elavat, kuna enamus maja suisa tühi oli, mida järeldada võis nimelt tühjade aknaavade järgi (mõnel polnud isegi raami).

Nonii. Esimesel päeval tegin siis koos sloveen Andrej ja soomlane Miikaga õhtul linnale esimese jalgsi tuuri. Üsna varsti lisandus seltskonda ukraina-päritolu kohalik Irina. Tema juhatusel istusime ühte pizza kohta sööma ja veini jooma. Arve, uskuge või mitte, tuli nelja peale (tegelikult küll kolme, sest preili loomulikult ei maksnud) 106 leud (pudel veini sellest 45)! Moldova leu on enam-vähem sama kursiga, mis kroon (16.3 leud on üks euro). Preili läks siiski korraliku tüdrukuna ilusti marsa peale (mille pilet on 2 leud) ja sõitis koju vanaema juurde. Meie tuiasime siis ööklubisse, kuhu mind veendi kaasa tulema. Sissepääs oli 35 leud aga laua eest taheti veel 45 saada. Selle vastu protesteerides istusime lihtsalt kogu aja leti ääres. Kuna muusika oli suht kehva, siis hoolimata ühe napi topiga toreda blondiini tähelepanutõmbamisüritusest (mis näis eriti meie Soome sõbrale mõju avaldavat) lahkusime sealt peale kahte-kolme napsu. Hotellis vesteldes tekkis idee Euroopa ühtse energapoliitika kujundamiseks korraldada üks konverents, mis käsitleks ka alternatiivseid lahendusi. Läbirääkimised käivad.

Jätkub...