Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal. II osa: Adžaaria - Palmid, päike, vihm ja delfiinid.

Hommikul mingi kell kuus saabusime Batumisse - Adžaaria pealinna, Gruusia neljandasse suurimasse linna ja suurimasse sadamasse.

Esimest korda elus õnnestus näha looduses kasvavat palmi. Elamus missugune. Ja Mustmeri pole sugugi musta värvi vaid suisa sinine, palju sinisem, kui meite Läänemeri.

Viidi meid hotelli, mis täitsa asjalik oli. Väga vaibane muide.
Tukkusime tundi-paar ja alustasime siis seminariga.
Azoo. Ma vist pole maininud, et põhjus, miks ma sinna üldse sõitsin oli, et Gruusial pole mittemingisugust noorsoopoliitikat. Isegi pole defineeritud, kes on noor (Eestis on noor 7-26 aastane isik, Belgias näiteks 3-30). Nõnda siis oli tarvilik valitsusele vastavasisuline resolutsioon koostada oma ettepanekute ja koostöövalmiduse näitamiseks.
Järgmised päevad olidki sisustatud päevaste istumiste ja õhtuste olengutega. Gruusia köök väärib omaette peatükki aga piirdun siiski lõiguga.

Laud on alati lookas. Loomulikult. Esiteks tuuakse lauda muidugi kõiksugu salatid ja määrdeained meile tundmatutest taimedest, lõuna ajal ka supp. Muidugi ei puudu hatšapuri, mis on selline võis ujuv juustupitsat meenutav asi. Alguses mulle see väga maitses aga praegu hindan, et võtab vähemalt kuu, kui seda jälle süüa tahan. Siis tuuakse lauale tulikuumas vürtsikas tomatikastmes podisev liha, milles muide luutükid sees. Loomulikul käib kõige kõrvale friikartul, mis ei ole mitte ameerika mõju, vaid ikka rahvuslik traditsioon. Ja siis, kui kõht juba täis, tulevad kõige paremad asjad – hinkali (lihtsustatult – suur pelmeen) ja šašlõkk. Muidugi oli laual kohustuslikus korras Borjomi mineraalvesi, kohalikud limonaadid (nagu Tarhun) ja õhtusöökidel ka kann punast, teine valget veini.
Ses suhtes oli inimlikum, et Moldovas anti piiramatus kogustes veini juba lõunasöögil ja õhtul lisandus „konjak”. Muide nimetust brändi seal maal ei tunta. Küsid poest, kehitatakse õlgu ja raputatakse pead. Siis murrab üks mõte eurokaubamärgi regulutsioonidest läbi ja taipad küsida konjakit. Selle peale selginevad näod: „Aa! Kanjaak…!”
Legendaarsed on Gruusia toostid, mida võib lauas lausuda vaid üks mees - tamada. Toostid on üsna pikad ja lõppevad puändiga. Tamada võib austuse märgiks ka toosti lõpetamise edastada - siis peab see isik toosti teiste sõnadega aga sama mõttega uuesti ütlema.

Aga magu tunneb senimaani pitsitust nendest suurtest söömingutest…
Ühel õhtul läksime siis marsaga mäest alla (mille otsas meie hotell Sputnik - ühtedel andmetel kaks, teistel kolm tärni - paiknes), mille pilet maksis 40 tetrit (~3 krooni), linnaga tutvuma. Öine Batumi on õkva kena! Majade fassaadid on värviliste neoontuledega valgustatud, palmid alleed lehvivad jahedas meretuules ja rannas istudes, laineid ja kivideklõinat kuulates, võib kaldast veidi eemal musti selgi vees supsamas märgata – need on delfiinid. Ju olid nad tulnud kuulama Eesti merelaule, mida ma prantsuse ja aseri tüdrukute rõõmuks kõlada lasin.
Pärast võib kohalikus Sailors Clubis, mille kelnerid kõik madruseriietuses on, lammutada pooleteist lariste (~10 krooni) viinapitsidega.

Järgmisel päeval ajasin ennast varakult üles, et konverentsist ikka osa saada. Arturas, kes polnud, erinevalt minust, õhtul profülaktilist doosi Borjomi vett joonud, otsustas siiski voodis vedelemise, pea padja alla surumise ja leedu keelse vandumise kasuks ja ilmus välja alles lõunaks.

Lõunat serveeriti hotelli kõrvalhoone katusele ehitatud verandal. Kuna päikesepaiste ja värske õhk olid mõjunud inspireerivalt, otsustatigi konverentsi õues jätkata.

Õhtul toimus järjekordne õhtusöök rammusate Georgia toitude, ohtrate toostide ja veiniga. Siis oli järg oma maade tutvustamise käes. Kõik olid toonud kaasa midagi, mis just nende maad iseloomustaks. Mina olin Eestist võtnud Vana Tallinnat ja Kalevi komme, aserid tõid maiustusi, ukrainlased erinevaid napse. Viimased küll kahjuks osaliselt hävisid, kuna ühe ringmängu ajal õnnestus mul see laud ümber ajada...

Siis esitasid meie Adžaaria sõbrad kohalikke tantse.

Igaljuhul tõmbasid kõik külalised peale ukrainlaste (kes ei joonud ja läksid varakult magama) ja minu ennast kenasti kinni ja nii jäime varsti vaid georgialastega veini jooma. Kuid siis tehti paar ringi tšatšat (70% georgia viinamarja viin, midagi grappa sarnast) ja oli ka mul aeg ennast kotile seada. Kahtlustan nendes viimastes napsides võõrustajate vihjet, et nemad on ka väsima hakanud.

Järgmisel hommikul siirdusime bussi ja kahe parempoolse rooliga skaudidžiibiga ekskursioonile.

Kõigepealt näidati meile kohalikku skaudikontorit, kus meile lauldi ja tantsiti ja võeti ka auskautideks vastu, sidudes meile kaela Adžaaria skautide rätid.

Siis liikusime botaanikaaeda, mis polnud küll pikka aega suuremaid investeeringuid näinud, kuid nägi oma metsikuses seda loomulikum välja.

Minule, kes ma soojema kliimaga piirkondades polnud eriti käinud, oli see igaljuhul elamus.

Sai antud ka esimene intervjuu georgia stiilis, mis toimub nii, et tõlgitakse küsimus ja vastus, mida nad Sinult ootavad. Siis Sa sõnastad selle vastuse ja siis tõlgitakse see kaamerasse tagasi. Naeratuse või selle puudumise järgi saad teada, kas nad sellega rahule jäid. Minuga vist jäädi.

Siin pildil olen Nodariga, kes andis mulle ka mu Georgia nime - Ramaz Kagmashvili.

Ilm hakkas aga muutuma. Kui hommik oli olnud särav ja soe, siis nüüd tõusis tuul ja ilm hakkas pilve kiskuma. Jätkasime oma jalutuskäiku läbi eukalüptisalu ja jõudsime botaanikaaia mereväravateni.

Arturas käis ujumas, teised otsisid rannakarpe aga vihma hakkas sadama ja nii kolisime bussi peale, et sõita edasi.

Siis jätkasime sõitu Türgi piiri suunas, et külastada 2. saj pärit kindlust. Ei õnnestunud mul teada saada, kas tegu oli roomlaste või georgialaste eneste kindlusega - igaljuhul veesüsteemid olid seal täitsa olemas. Samuti ei õnnestunud mul seal ka ühtegi fotot teha - akud said tühjaks.

Igaljuhul andsin seal oma teise intervjuu, mis erines esimesest ainult sedavõrd, et laulsin lisaks ka ainsa georgia-keelse laulu, mida tean - Tsitsinatela. Seda laulu tuli mul võõrustajate nõudmisel korduvalt laulda ja kõikide tormiliseks rõõmuks laulsin ma seda väga valesti, nagu pärast õigeid sõnu nähes selgus. Igaljuhul olevat minu esinemine eestindatud Tsitsinatelaga olnud nii õhtustes uudistes, kui ka hommikuprogrammis. Peaasi, et nalja saab.

Nõnda. Pärastlõuna sisustasime grupitööga - igal oma peatükk. Õhtul jälle pidu. Seekord lahkumispidu.

Kuna leidsin, et tuleb järgmisel päeval värske olla (resolutsiooni lõppversioon tuli vormistada) asusin juba enne südaööd ukse poole liikuma, kuid just enne väljumist kutsus mind enese juurde lõbus laudkond.

Istusin viisakusest lauda ja nemad valasid mulle viisakusest ainult kolmveerand pitsi tšatšat, kui olin neile oma versioonis vene keelest selgeks teinud, et väga ei tahaks juua nagu. Eestlane Georgias olla on ikka väga uhke. Mulle räägiti mälestusi Vanast Tallinnast (kahjuks oli see juba joodud), Tallinna vanalinnast jne.

Aga nii pea, kui tuli välja, et ma olen biitlite fänn, võttis laua otsas istuv härra kitarri ja hoolimata sellest, et ta inglise keelt ei rääkinud, laulsime järjest mitu nende lugu.

Kui lauast lõpuks püsti tõusin, head ööd soovisin ja oma toa poole läksin, sattusin kokku ühe meie võõrustajaga, kes küsis, et kas ma tean, et see härra, kellega ma nõnda sulnilt biitleid laulsin, on kuulus Georgia laulja hr. Eisuudaenamtema Nimemeeldetuletadašvili.

Järgmisel päeval panime töögruppide tööviljadest kokku resolutsiooni esimese versiooni ja tegime sinna parandusi.

Parandustega versiooni võtsime üksmeelselt vastu ja mina siirdusin koos aser Aydiniga alla Batumisse, et otsida internetipunkt.

Kuigi ühenduse kiirus jättis soovida sai siiski kõik toimingud sooritatud ja võtsime takso, et hotelli tagasi sõita. Juhiks selles päevi näinud Žigulis oli endine Batumi Ülikooli õppejõud, kes peale adžaari murraku ja georgia keele rääkis vene, türgi (ka aseri keelt võib tinglikult türgi keeleks pidada)ja armeenia keelt, ning õppis inglise keelt. Meeldiva vestluse eest tuli taksosõidu hind kokkulepitud 5 lai asemel 4.

Ja oligi aeg asjad kokku korjata. Veel õhtune tiir koos lahkumisvalust pisaril adžaari sõpradega mööda Batumit ja siis rongile, et sõita tagasi Tbilisisse.