Gruusia ehk külalislahkuse ja autopasunate maal, III osa: Tagasi Tbilisis, Mtsreta ja mäed

Tean, tean. On juba jaanuar - aga mina pole veel mai kuu reisigagi ühele poole saanud. Katsun selle vea siis parandada.

Rongisõit Tbilisisse oli igaljuhul huvitav. Kohtusime grupi hullude ameeriklastega (paar iirlast oli ka hulgas), kes olid ilma rahata, ainult oma rataste ja muusikariistade toel, ümber maailma rändamas. Igaljuhul sai musitseeritud päris mitu tundi ja pärast enda kupees üritas üks aser mind islami usu eelistesse uskuma panna.

Poolkuu silme ees, uinusin, et hommikul juba Tbilisis ärgata. Viisime asjad skaudikontorisse ja siis tuli Giorgi ja viis meid (mina, Saksa neiu, Ukraina neiu ja Kanada poiss, kes Giorgiga läbi Hospitality Clubi kaudu tuttav) metrooga äärelinna, et sealt bussiga Georgia vanasse pealinna Mtsretasse viia.

Siin pildil ongi Giorgi koos uhe indialasega, kes küsib mis bussiga ühte linnakesse pääseb. Hindu oli kunagi koos India peaminister Nehruga terve maailma läbi reisinud, jäänud siis Georgiasse pensionipõlve pidama aga otsustanud nüüd siiski kodumaale tagasi pöörduda ja enne veel Georgia viimaseid käimata nurki külastada.

Mahutasime end ühte väikesesse bussi ja nii paarikümne minuti pärast olimegi Mtsretas, mis on Georgia ortotoksi keskuseks tänu sellele, et kui 4. saj võeti vastu ristiusk, asus pealinn siin. Nõnda on Mtsreta kirikusse maetud Georgia kuningad (ka naissoost valitsejaid nimetati kuningateks) kellede viimset und valvab reliikvia - Jeesuslapse särk.

Kiriku, seda ümbritseva kindluse müüride ja ukse ees olevate ostulettidega (kust Saksa neiu 15 lari eest ühe toreda 3-keelse Georgia rahvuspilli soetas) veidi tutvust teinud, jõudis Giorgi ühe halli Volga juhiga kokkuleppele, et too meid 30 lari eest mägedes veidi sõidutaks, viies meid mõningate kloostrite juurde.

Peab ütlema, et autosõit oli täitsa lõbus elamus. Seda mitte ainult kitsaste ja kohati varisenud mägiteede tõttu vaid ka tollepärast, et Volga jahutussüsteem nõudis regulaarselt uut täitmist, misjaoks juhil kaheliitrine pudel veega kaasas oli. Protsess ise nägi välja enam-vähem järgmine: kuskil kuristiku servas peeti auto äkitselt kinni ja sõnagi lausumata astus juht välja, tõstis kapoti üles, lasi purskaval geisril radiaatorist välja pursata ja valas pudelist vett peale. Seda protsessi korrati mitu korda, kuni pudel tühjaks sai. Siis võttis juht pudeli ja kadus läbi võpsiku jõekese äärde, kus selle jälle täitis.

Esimesena käisime ühes Georgia vanimas kloostris. Mungad, kes seal 2. sajandil elasid pidid leppima küll koobastega, mis on senini kaljudes alles. 4 sajandil, kui ristiusk terves Georgias vastu võeti, ehitati sinna juba kobedamad ruumid.