Si vis pace, parabellum

Niisiis on nüüd selge, et kolmapäeval istun lennukisse ja lendan Moldovasse. Suurt midagi ei looda. See riik on minu silmis end nii nulli viinud. Masendav. Samuti on aga selge, et mai keskel lendan Gruusiasse, Musta mere äärsesse Batumi. Sellest ootan juba palju. Üks päev on meile seal ka puhkust lubatud. Meri, vein ja vuntsidega naised, hoidke alt!

Teisipäeval käis vil! Tamul rääkimas relvastusinspektsioonidest. Paar tõestust juures, miks Venemaa meile ohtlik on - propaganda on nende sõdurite suhtumise säänseks muutnud, et venelasel on ükskõik miks, mida/keda ja kui palju ta tapab. Lihtsalt käsk on selline. Kas agressioon on õigustatud või mitte, "jäägu poliitikute otsustada." Ohtlik suhtumine, kas pole. Ja ei, ma ei andnud ühelegi reb! kordagi sisse. Aus olles - üks ainult oligi kohal. Tal õnnestus mult kolm õlut koorida (+ üks, mille ma talle alguses ise pakkusin) sest unustasin ennast sisse kirjutada...

Hirmsasti sügelen mingi retke järgi. ? all on, kas ma reedel ikka Tartusse lähen, võib-olla leian põhjast ka tegevust. Mingit matka või midagi. Nii et kui kellelgi on lusti kampa lüüa, siis andke aga märku. Sest ajus on selline tohuvabohu, võiks öelda, lausa sõjaseisukord. Peab minema kuhugi loodusse, et endaga rahu teha.

Aga seni: Si vis pace, parabellum.

Ei viitsi

Ei viitsi praegu midagi kirjutada siia. Kui interneti kodus selliseks saan, et minu PC ka sinna otsa sobib, siis. Hetkel ainult nii palju, et vaevlen öösiti õudus- või jaburunenägude käes, mis ei lase eriti väljapuhata. Kavatsen reedel rongiga I klassis Tartusse sõita natuke puhkama. Tean juba ette, et hea mees, kes loodab...

Eesmärk/Väljaotsa peremees

Järgmine eesmärk elus on järgmine: teha autojuhiload, võtta kodulaen, teha Soodla elamiskõlblikust mugavaks (et ka talvel oleks sääl hää ja lämmi) ja siis sinna kolidagi.

Mõtlesin, et lisan siia oma ühe kunagise jutukese, mille tegevuskohana kujutasin just Soodla Päikese talu, nagu Tammsaare oma venna Kõrvemaal asunud talu (see lause teine pool oli minu suurushullustuse ilming):

Väljaotsa peremees

Oli sume suveõhtu. Lamasin lakas ja mõtlesin. Mõtlesin homsetest päevatöödest ja sellest, et peaks vist Ülejõe Maiele kosja minema. Aga peab vist edasi lükkama – kust see aeg võtta.

Isa oli jõe ääres, uputas Miisu poegi. Tervelt kuus nädalat oli tal õnnestunud neid peidus hoida, kuid loomad olid kasvanud üle käppade ja andsid peidukoha välja.

Isa karjatas. Üks kuuest kassist oli talle küüned näkku löönud. Keerasin ennast kõhuli ja kiikasin alla jõe äärde. Paps maadles kuue kassiga, kes olid kotist välja saanud ja hammustasid ning küünistasid teda lakkamatult. Küll isa röökis! Keerasin ennast selili tagasi ja mõtlesin Ülejõe Maie matsakatest reitest. Ja siis mõtlesin veel eesseisvast heinateost kuni uni kippus silma kinni vajutama.

Isa kisa järgi võis arvata, et temal hakkab vaesekesel jõud raugema loomadega võideldes. Juba kostus jõeäärest vaid korinat ja kasside kähinat ja peagi summutas sellegi jõevulin.
Viimse mõttena enne uinumist teadsin - homme olen mina juba Väljaotsa peremees.

Hullud päevad

Hullud päevad on olnud. Mitte et otseselt miskit halvasti oleks, vaid lihtsalt ebanormaalsed. Nii heas, kui halvas mõttes. Esmaspäeva olin, näiteks, terve päeva joobes. Seda põhjusel, et pühapäevast kütust oli küllalt alles veel. Aga üldiselt oli tore päev, eriti kuna kolimise asemel tegelesime koos Olliga hoopis siseturismiga. Kostivere karstiala ja Jägala ürgorg, nimelt. Veevulin on väga rahustava toimega. Nagu žen-žen. Aga ööl vastu teisipäeva nägin üle ei tea kui pika aja ainult õudusunenägusid. See oli päris kurnav.

Ja siis muidugi tõestas oma mõttetust selline „riik”, nagu Moldova. Esiteks ei saa sinna kuidagi ligi, peab sada korda ümber istuma ja lennujaamades tunde ootama, teiseks ei saa neilt kuidagi viisa väljastamisprotseduuri kohta informatsiooni, sest mingi Chisinau ametniku geniaalsusvälgatuse tulemusena kuulub Eesti Minskis resideeriva suursaadiku kompetentsi ja kui ma sinna helistasin ja inglise keeles informatsiooni palusin vastati mulle: „No jingljiš, tolka porusski.” Üritasin siis lihtlausetega rääkida, et küll nad aru saavad sõnadest ‚Estonia’, ‚visa’ ja ,how?’ (oleksin võinud ütelda ka ‚kak?’) aga selle peale pandi toru lihtsalt ära! Selgelt näha, et arenenud diplomaatia. Konverentsi teema on: „Kuidas vältida uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas?”, kui Moldova minu silmis oma mainet käbe ei paranda, siis ma korraldan ise oma konverentsi: „Kuidas tekitada uusi eraldusjooni Euroopas?”, seda eeldusel, et Moldova jääb teisele poole seda joont.

Eripära

"Teie arutluskäik tuleneb teie mõtteviisi eripärast. Aga see on ravitav."

Kopra talu. Kurg. Riigikogu saun.

"Mulgimaa mägede vahel", Kopra talus toimus Res Publicaga liitumise teemaline seminar. Olin vahepeal hakanud kahtlema selle sammu vajalikkuses aga vestelnud erinevate inimestega sain kindluse tagasi. Tööd tuleb teha lihtsalt kõvasti, et asjad ikka hästi läheks. Arvan, et alla 20-koha, pärast järgmisi valimisi, oleks läbikukkumine.

Minu toa aknast, mis mulle Kopra talus anti, paistis kure pesa. Pärast saabumist jälgisin seda ikka mitukümmend minutit. Vana pesa oli natuke viltu vajunud ja uus sinna peale ehitatud, nii et tundus, et see on kahe korruseline. Seda muljet süvendas veel see, et aeg-ajalt kurg pesas kükitas aga kuna pähe mahub ju ainult seisev (sageli ainult ühel jalal) seda liiki lind, siis võis kergelt ette kujutada, et hr. Kurg on oma villa esimesel korrusel. Ja olete näinud, kuidas koer tagajalaga oma kõrva sügab? Sama teevad kured ka kusjuures. Ning, vähemalt seda konkreetset isendit silmaspidades, mitte harva.

Täna nägin siis oma silmaga selle koha ära, mida Ivar oma legendaarses Wigla Show-s ka näidanud on (küll natuke teise nurga alt:)) Nimelt oli mul au käia Riigikogu saunas. Saun nagu saun ikka. Kaalusin ennast üle pika aja - olen pooleteist aastaga 18 kilo juurde võtnud! Huh! Aga lihtsalt nüüd see salapärane koht ka ära nähtud. Ega seal riigikogulasi endid eriti tihti näha ei pidanudki olema. Põhiliselt kasutavad seda Riigikogu igasugused ametnikud ja asjaajajad.

Aga ilm on täna super! Käisin särgiväel poes ja mul oli isegi soe. Mitte talutavalt jahe, vaid soe. Soe I tells ya! Capishe?

Meenutusi ühest suvest

Just tuli meelde üks juhtum. See oli mõned aastad tagasi suvel. Oli väga palav ilm. Väga palav ilm. Kohutav kuivus. Janu. Hirmus janu oli. Jõudsin vist suvilasse (aga võib-olla olin Ülgases, täpselt ei mäleta, nii kuum oli) ja kaanisin tohutul hulgal vett. Mitu minutit jõin. Pangest.

Pärast oli paha olla. Aga see oli vist hoopis Soodlas.

Hukatutest, kindlusest ja tüdimusest

Hommikul konverentsil. Siis Patarei vanglasse koos Olli, Jantsi ja Andrusega. Ilm oli ilus, lausa soe. Ei tahtnud endisest valvuri tornist kuidagi alla ronida. Nuusutasime mereõhku ja nautisime päikesepaistet. Kindlus oli seest rõske ja külm. Seinad olid härmas aga vähem, kui nädala alguses. Mahalaskmise ruum enam erilisi emotsioone ei tekita. Ainult see uks, kust hukatud autole laaditi, tekitab sellise pool-pelgliku, pool-uudishimu värina.

Teisipäeval oli omaette emotsioon näha pärast surmakambri külastamist "kuuendike" nägusid, kes enne kõik kõvad mehed/naised olid, et "jee, lähme vaatame, äkki on verd ka!" Aga pärast oli mõni näost suisa plass ja mõni neiuhakatis lausa nutu äärel. Isegi need, kes sisse tulla ei julgenud. Aga ikkagi on minu meelest kõige kohutavam see must rauduks...

Aga muidu on Patarei üks vinge ehitis. Totaalne! Soovitan tulla vaatama. Kolamislusti on pikaks ajaks. Ei jõua ära oodata! Kui ainult igalepoole ligipääseks.

Aga eks ma kirjutan sellest kohast veel.

Üldiselt on selline väsimus peal. Rutiini õnneks ei ole, tegevust on igasugust. Aga on hetki, kus ei viitsi või nagu ei taha isegi väikest telefonikõnet teha. Tahaks kas üksi või mõne hea sõbraga mõneks päevaks kuhugi maale. Hea, kui seal oleks saun. Ja viina võtaks kaasa ;)

Homme Mulgimaale.

P.S: Heh, just sel hetkel, kui siin kirjutasin, kinkis Toivo Kallas (seesama, kes Olümpia Hotelli arhitekt oli) mulle pudeli Canadian Special Old viskit. Jätan selle mõneks pidulikuks puhuks. Aga tsiteerides filmist "Need vanad armastuskirjad" Raimond Valgre ema: "Neid pidulikke juhte on sul viimasel ajal peaaegu iga päev."

Gene Pitney

Sain just teada, et Gene Pitney on surnud... Jah. Keset kontsertturneed Suurbritanniasse... Neile, kes ei tea, siis Gene oli üks 1960-ndate ameerika pop-artiste. Ehk teate lugusid nagu "24 Hours From Tulsa", "Nobody Needs Your Love", "Town Without Pity" või "Only Love Can Break A Heart".

Üks jälle maas. Võtan enne magamaminekut tema mälestuseks ühe pitsi.

Puhka rahus Gene!

Tööajast vestan

Homme kolin vanalinnast eeslinna. Loole nimelt. Tuleb hakata harjuma sellega, et tööle minekuks läheb rohkem kui 8 minutit ja tuleb ületada suure liiklustihedusega maanteid. Oeh. Olen hakanud kartma teeületusi, pole tükk aega vajadust olnud.

Hetkel kütab kirgi meie armsa Isamaaliidu ja nende ResPublica ühinemine. Kunagi sai ju samast juurest võrsutud, nii et asi lõhnab veidi intsesti järgi. Aga noh... Pragmaatilistel kaalutlustel abiellusid ju Inglise lordidki oma täditütardega, et pärandus ikka perre jääks. Rääkimata siis Egiptuse vaaraodest. Aga üldiselt on see igati loogiline areng, las tolm nüüd natuke settib.

Huh! Õhtul saab Jaaguga viina võtta vähemalt. Aga mõõdukalt!

Esiteks

Nonii asusin lõpuks siis seda libedat teed, et asusin ka blogima või blogeerima või mis iganes termin selle tegevuse kohta eesti keelde laenatud on.

Esialgu kõik. Algus seegi.